Impro eripära seisneb selles, et pähe ei õpita sõnu ning keegi ei tea, mis saama hakkab. Publikult küsitakse sõnu ning kogu tegevus keerleb nende ümber lahti.
Improgrupp Impokraatia on tegutsenud 2013. aasta jaanuarist, kuid neid on saatnud suur edu ning inimesed ootavad neid ikka tagasi. Koosseisu, etenduste, improtundide ja palju muu kohta saab täpsemat infot grupi kodulehelt.
Samuti andsid etendust läbiviinud Martin ja Rauno meediablogile põhjaliku intervjuu.
Teid on mitmeid kordi siia kooli miski tagasi kutsunud. Nii juhendaja kui ka näitlejana. Mis see on, mis teid siia tagasi meelitab?
Martin: Miks me oleme siia tagasi tulnud? (vaatab Raunot) Me otsime kohta kus esineda. Õpetamise rolli tulime selle pärast, et Ande (praegune näitestuudio „Kruvikeeraja“ juhendaja) kutsus meid.
Rauno: Ande pakkus meile võimaluse ja siis me nägime, et see on hea kogemus, mida saaks kasutada oma arengus. Ja esineme tulemegi me siia selle pärast, et me otsime kohti kust esineda. Ja Lilleküla on üks koht...
Martin: ...kus meid vastu võetakse...
Rauno: ...ilma suurema pingutuseta. See on selline hea ja mugav koht.
Kruvikeerajas alustasite te tavalise näitlemisega. Kuidas te aga leidsite oma tee improni? Oli ehk mõni iidol?
Martin: See oli vist niimoodi, et sattusime netis „Whose Line Is It Anyway?“ peale ja vaatasime: „Oo, vaata kui lahe impro!“ ja siis leidsime ka mingi improgrupi Eestist. Ja nüüd on see kõik edasi liikunud. Oleme välismaal festivalide instruktoritelt õppinud ning ka Chicagos käisime ja õppisime.
Kui pikka perspektiivi te näete oma tegevusel?
Martin: Kuni surmani!
Rauno: Loomulikult surmani välja.
Martin: Liigub peale meie surma veel edasi.
Rauno: Impro on üldse praegu maailmas suurenemas ja selle võimsus kasvab. Ühest küljest on see teater inimestele kes nagu ei taha esineda. Kes on lihtsalt kontoriinimesed, neil on omad tegemised. See on neile tohutult hea teraapia. See on nagu ravivahend tegelikult. See on parema elu võti.
Martin: Selles on positiivset energiat.
On teil olnud ka mõni selline etendus mille energia oli nii võimas, et mäletate seda siiamaani?
Rauno: Mul on üks etendus, Martinit seal polnud. See oli Kodu Baaris. Tegime kolmekesi sellist analoogset vabavormi. See oli täiega lahe. Kui see ära lõppes siis korraks oligi nagu: „Mis juhtus? Vau.“.
Martin: Mul oli ka, Raunot seal ei olnud, see oli Tartus. (naeravad)
Kui tihti te esinete ja kas elate vaid sellest ära?
Martin: Proovime võimalikult tihti, aga me ei ela sellest ära. Kuus paar korda.
Rauno: No ütleme kord nädalas.
Kuidas te tulite oma trupi nimeni Improkraatia? On ka mingi tagalugu?
(naeravad)
Rauno: Peaks mingi laheda loo välja mõtlema.
Martin: Üldine teema oli see, et kõik inimesed kes tahtsid teha, said kokku. Ja siis oligi nii, et kõik pidid järgmiseks koosolekuks välja mõtlema nimesi. Siis oli hunnik nimesi, mida me ette lugesime ning siis tegime hääletusi ja ükski ei sobind. Ja siis oli seal mingi Improkraatia – ah las ta olla seal. Ja kuna meil oli kiirelt nime vaja, siis võtsimegi selle.
Rauno: Meil oli plaanis, et vahetame ära selle nime. Sügisel, ehk siis nüüd septembris. Aga me otsustasime, et kõik teavad meid juba Improkraatia nime all, et pole mõtet. Kuigi endiselt kui me lähme kuskile, siis pannakse kirja, et me oleme improgrupp Jaa!’st
Martin: Või kirjutatakse see valesti, või öeldakse.
Rauno: Või et see on Eesti Improteater Improkraatia.
Martin: Või on Impoteater või midagi sarnast.
Rauno: Võimalusi on palju.
On ka vahel selline tunne, et on vaja näidendit teha, aga kohe üldse ei viitsi?
Rauno: Vau! Selles mõttes, et kui isegi sul on see tunne, siis sa lähed lavale ja hakkad tegema. Aga mul pole olnud seda.
Martin: Mingid hetked on vist olnud mul, kui ei viitsi ja ei ole hoogu. Pead sellise madala energia üles ajama kuidagi. Aga jah kui lavale lähed ja keskendud oma partnerile, siis sa millestki muust ei mõtle.
Milline on kõige põnevam karakter, mida te mänginud olete?
Rauno: Okei mul on üks. See oli proovis. Tegime stseene, ma lollitasin. Ja siis mul oli selline karakter, kes alguses raputas pead küljelt küljele eksole ja siis see pearaputus kasvas kuni ta lõpuks püherdas lihtsalt maas edasi-tagasi. Ma ei tea mis karakter ta oli, aga selline tore kasvamine oli sellel karakteril.
On teil ka mõni selline karakter, mida te vahel kordate?
Martin: Minu puhul on saanud karakterite tegmine selliseks, kus ta ei ole kunagi sama. Nimi on alati teine, taust on alati teine. Ainuke, mis ma oma karakterite loomisel teen on see, et kõik karakterid on väike variatsioon minust. Ma proovin nagu võimalikult õhukese kihi karakterist teha. Lihtsalt mingi tema vaade maailmale on natukene teistsugune. Et üldiselt on kõik karakterid nagu mina ise, mingi õhukese kihiga, mis mul on peal.
Rauno: Nagu väikses kõverpeeglis.
Martin: Jah, väikses kõverpeeglis mina.
Mis aitab teil laval tõsist nägu hoida? Või vähemalt üritate?
Rauno: Me naerame laval koguaeg. Aga sa nagu ikkagi keskendud oma stseenile ja karakterile ja kui olukord nõuab kurba nägu, siis sa nagu teed seda. Isegi kui see situatsioon on naljakas.
Martin: Üks asi mis tegelikult on juhtunud. Kui sa teed pikalt komöödiat, siis sa ise hakkad nagu vähem naerma. Koomikud on üpriski kurvad inimesed. Selles mõttes, et osad mustrid ja naljakohad – sa näed need juba ette ära, kui sul need tekivad ja kust nad tulevad. Ja sinu jaoks ei ole see üllatus ega naer. Aga on ka hetki kus ise üllatud ka seal.
Rauno: Mul on tunne, et koomikud on nagu... Teevad ise nalja, neil on vaja palju ekstreemsemaid nalju. Ehk ma tunnen seda, et mõnikord kui ma vaatan mingit asja, siis ma naeran hoopis millegi peale, mille peale nagu mittekoomik ei naeraks. Isegi kui see pole nali, siis ma näen seal potentsiaalset naljakohta, mille ma endale lõpuni välja mängin.
Martin: Kõik need naljahetked. See on muutunud selliseks, et sa vaatad näiteks mingit sketch’i või mingit muud huumoriga asja – need hetked mis peaksid kõige suurema naeru välja tooma on võib-olla need hetked, kus sa mõtled, et: „ Jaa, see oli hea käik.“.
Vaata kindlasti ka videot kohapeal toimunust!
Vaata kindlasti ka videot kohapeal toimunust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar