8.B kass triumfeeris põhikooli jõulupeo playboxil

Teisipäeval(7.detsembril) toimus TLG-s põhikooli jõulupidu, kus osalesid 5.-8. klassi õpilased. Toimus ka playbox, milles iga klass pidi esitama oma versiooni mingist kindlast loost ning lõpuks valiti välja ka võitja. 

Kõik esitused olid põnevad, värvikad ning silmapaistvate kostüümidega. Võitjaks osutus 8.B klass, kelle valis välja žürii ning nad said ka kordusesituse läbi viia. Peale seda esines ka üllatusesineja, 11R klass, kes esitasid kava, millega nad saavutasid gümnaasiumi inglise keele päeval 2. koha.

Peale lühikest pausi järgnesid erinevad mängud ja viktoriinid, jõulupidu lõppes diskoga.Pidu oli meeldejääv, lõbus ning kohati naljakas.

Neljapäeval(18.detsembril) on toimuas ka gümnaasiumi jõulupidu, oodatud on kõik gümnasistid.

Maire Aunaste jahmatas: "jäin 9.klassis istuma"

          5. detsembril käis koolis Maire aunaste, kes rääkis gümnasistidele oma lapsepõlvest, hariduse ning karjääri kulgemisest ja erinevate saadete tegemistest.

       

[Foto: Iris Kruuse]

  

Menukas Eesti Televisiooni saatejuht Maire Aunaste tõdes, et talle ei meeldinud koolis käia. Peale istumajäämist 9.klassi, läks neiu Viljandi Kultuuri kooli, kus tänu austavamale õppejõule saavutas ta tahte õppida ning lõpetas ka edukalt keskkooli ja ülikooli. Edasi liikuski Aunaste televisiooni poole, oma esimese saateni töötas ta end üles 10 aastat. 

Veel rääkis Aunaste ka oma töö kulgemisest ning saadete tegemisest, mille hulka kuuluvad ka erinevad juhtumid, mis tagant järgi mõeldes ka naerule ajavad. Tema sõnul oleksid ka otsesaated palju põnevamad kuigi neis on suurem risk põruda.

   

Maire intrigeeris kuulajaid oma värvika elulooga ning vast on talle meie kooli uksed laialt avatud ka edaspidi. Tasub ka üle vaadata Aunaste uusim saade "Mehed räägivad armastusest" reedel kell 8 õhtul, ETV's. 

Intervjuu vaatamiseks kliki SIIA

Pisikestest said politseinikud, baleriinid ja paljud teised

Läbi koridori aula poole liikudes oli juba kaugelt kuulda laste elevust. Kõik olid juba veerand tundi varem kostümeeritud ja valmis lõbutsema kuigi uksed olid veel suletud. Ukse taha oli aga asetatud laud, mille taga istus üks korraldajatest, Kaarel, kes võttis piletiraha ning märkis ära, mitmes külastaja on. Lõpuks tuli kokku 200 pidulist.

Uurima minnes, kuidas asjad aulas sees on, leidsime eest korraldajad kes veel viimasel hetkel asju paika sättisid. Peakorraldaja Anna-Maria sõnas, et mingeid kindlaid rolle organiseerijatel ei olnud vaid tegelesid need kellel rohkem aega oli. Lõpuks jäigi vaid üks tund, et kõik asjad üles saada. Aga enne veel kui uksed avati, manitses huvijuht Marje Nurk, et väikestel ikka ilusti silma peal hoitaks.

Lastele oli planeeritud mitmeid mänge, parima kostüümi valimine, õnneloos ja tehti ka näomaalinguid Helen Kruusi poolt. Näomaalingurivis küsides millist näomaalingut tahetakse oli tüdrukute seas kindlaks võitjaks liblikas põsele. Kuid oli ka üks neiu kes tahtis hoopis verist nägu.

Suurem osa lastest olid tantsupõrandal ning tantsiti populaarsemate poplaulude järgi nagu „What Does The Fox Say“, „Gangnam Style“ ja ka „Thrift Shop“. DJ Kristo osutus üpriski populaarseks ja pidevalt oli parv jõnglasi tema ümber, et oma lemmiklaule nõuda.

[Foto: ImrePeeterP]

[Foto: ImrePeeterP]

Alguses külaliste käest küsides, mida nad õhtul ootavad oli peamine vastus see, et tahetakse palju tantsida, võistelda ja põnevaid mänge mängida. Tundus, et kõik need tahtmised said ilusti rahuldatud ja lapsed jäid üritusega väga rahule. Rahule jäi ka peakorraldaja kelle sõnul oli ettevõtmine täielik õnnestumine. 
Ülejäänud pildid leiab galeriist.

Inglise keele päev naerutas publikut ning lõppes ebatavalise esitusega

Inglise keele päev on juba mitmeid aastaid olnud sündmus, mida gümnaasiumiõpilased septembrist saati ootavad ja plaanima hakkavad. Ka sel aastal olid peaaegu kõik klassid tubli tööd teinud ning esinesid vahvate kavadega neljapäeval kolmanda tunni ajal playboxil. Üritus toimus 45 minutit ning köitis kõigi meeli. Samuti jätkus arutlust ja kõmu üritusest pikemaks ajaks. Esmakordselt juhtus ka see, et kõik klassid olid oma kava mitmest loost kokku pannud, kuid sellegipoolest üllatati uute ning põnevate lahendustega. Žürii valis võitjaks 12A klassi, kes olid laval esinemise asemel hoopis muusikavideo kokku pannud. Teist ning kolmandat kohta jäid jagama 10R ning 11R. Palju õnne!
Lisaks võitjatele pälvis žürii kiituse veel:

• 10.r - "kolme musta luige" ehk Oskari, Erik Johannese ja Silveri vapustav Beyonce loo "Single Ladies" esitus;
• 11.h - Henry-Lauri väga hea imiteerimisoskus;
• 12.a - triibu-video ehk Gotye "Somebody That I Used To Know";
• 11.h ja 11.l - esitatud lugude sidumine (teleka vaatamine ja DJ);
• 10.h - üksik tantsija Karl Raimond;
• 11.r ja 10.l - kenad kostüümid.

Teist kohta jagama jäänud 11R
[Foto: ImrePeeterP]

Kõiki videosid on võimalik vaadata siit, ning võidutööd siit. Pildid leiab galeriist.

Spelling Bee

Inglise keele nädala raames toimus teisipäeval, 26.11, kooli aulas põhikooliklasside vaheline Spelling Bee võistlus. Spelling bee kujutab endast võistlust, kus igal osalejal palutakse tähthaaval öelda etteantud sõna ning tavaliselt lähevad sõnad iga vooruga keerulisemaks. Samuti on võistlejatel võimalus sõna tähendust küsida.

[Foto: ImrePeeterP]

Kooli võistlusel oli osalejaid 12, kuid kahjuks langesid paljud neist juba esimeses voorus välja. Kogu võistlust viisid läbi aga õpilased ise. Eksiti näiteks sõnadega nagu comb, kindergarten, background, chorus. Lõpuni pidas vastu ning teenis esimese koha Hardi (9B). Teist ja kolmandat kohta jäid jagama Pilleriin(9B)  ja Eliisabeth(8A). Õnnitleme võitjaid!

Võitja!
[Foto:ImrePeeterP]

Küsisime paar küsimust ka spelling bee korraldajalt Helve Päärolt ning võitjalt Hardilt.


Helve Pääro

Kaua spelling bee traditsioon kestnud on ning kuidas tulite selle ideele?

See on meil praegu neljas aasta. Tegelikult on see meie igapäevane elu, sest me peame seda tundides harjutama. Lastele see meeldis ja võistlusmoment on alati oluline igasuguses ja ka edukas tegevuses. Nii me selle peale tulimegi.

Kas valite ise välja kelle võistlusele saata?

Kui nad ise soovivad, siis nad alati võivad õpetajale öelda, et nad soovivad esindada klassi.

Hardi

Oli kohe alguses selline tunne, et tulete võistlusele ja võidate ära?

Ma ei pidanud tegelikult võistlemagi, aga kuna mul klassivend ei tahtnud võistelda, siis ma võtsin tema asemel hoopis osa. Just enne võistlust sain teada, et tuleb tulla.

Mis te arvate, mis oli teie edu põhjuseks?

No polnud eriti raske kuna kõik kukkusid juba esimeses või teises raundis välja.

Puutute inglise keelega palju kokku?

Ikka ja. Internetis.


Kõiki pilte näeb galeriist.

Improkraatia vallutas Lilleküla

Teisipäeval, 19. novembril, toodi Lilleküla õpilastele teater otse kätte. Ja seda vaid kahe euro eest! Nimelt esinesid koolis väidetavalt parim improgrupp eestis - Improkraatia.
Impro eripära seisneb selles, et pähe ei õpita sõnu ning keegi ei tea, mis saama hakkab. Publikult küsitakse sõnu ning kogu tegevus keerleb nende ümber lahti.
Improgrupp Impokraatia on tegutsenud 2013. aasta jaanuarist, kuid neid on saatnud suur edu ning inimesed ootavad neid ikka tagasi. Koosseisu, etenduste, improtundide ja palju muu kohta saab täpsemat infot grupi kodulehelt.

Samuti andsid etendust läbiviinud Martin ja Rauno meediablogile põhjaliku intervjuu.

Teid on mitmeid kordi siia kooli miski tagasi kutsunud. Nii juhendaja kui ka näitlejana. Mis see on, mis teid siia tagasi meelitab?

Martin: Miks me oleme siia tagasi tulnud? (vaatab Raunot) Me otsime kohta kus esineda. Õpetamise rolli tulime selle pärast, et Ande (praegune näitestuudio „Kruvikeeraja“ juhendaja) kutsus meid.

Rauno: Ande pakkus meile võimaluse ja siis me nägime, et see on hea kogemus, mida saaks kasutada oma arengus. Ja esineme tulemegi me siia selle pärast, et me otsime kohti kust esineda. Ja Lilleküla on üks koht...

Martin: ...kus meid vastu võetakse...

Rauno: ...ilma suurema pingutuseta. See on selline hea ja mugav koht.

Kruvikeerajas alustasite te tavalise näitlemisega. Kuidas te aga leidsite oma tee improni? Oli ehk mõni iidol?

Martin: See oli vist niimoodi, et sattusime netis „Whose Line Is It Anyway?“ peale ja vaatasime: „Oo, vaata kui lahe impro!“ ja siis leidsime ka mingi improgrupi Eestist. Ja nüüd on see kõik edasi liikunud. Oleme välismaal festivalide instruktoritelt õppinud ning ka Chicagos käisime ja õppisime.

Kui pikka perspektiivi te näete oma tegevusel?

Martin: Kuni surmani!

Rauno: Loomulikult surmani välja.

Martin: Liigub peale meie surma veel edasi.

Rauno: Impro on üldse praegu maailmas suurenemas ja selle võimsus kasvab. Ühest küljest on see teater inimestele kes nagu ei taha esineda. Kes on lihtsalt kontoriinimesed, neil on omad tegemised. See on neile tohutult hea teraapia. See on nagu ravivahend tegelikult. See on parema elu võti.

Martin: Selles on positiivset energiat.

On teil olnud ka mõni selline etendus mille energia oli nii võimas, et mäletate seda siiamaani?

 Rauno: Mul on üks etendus, Martinit seal polnud. See oli Kodu Baaris. Tegime kolmekesi sellist analoogset vabavormi. See oli täiega lahe. Kui see ära lõppes siis korraks oligi nagu: „Mis juhtus? Vau.“.

Martin: Mul oli ka, Raunot seal ei olnud, see oli Tartus. (naeravad)

Kui tihti te esinete ja kas elate vaid sellest ära?

Martin: Proovime võimalikult tihti, aga me ei ela sellest ära. Kuus paar korda.

Rauno: No ütleme kord nädalas.

Kuidas te tulite oma trupi nimeni Improkraatia? On ka mingi tagalugu?

(naeravad)

Rauno: Peaks mingi laheda loo välja mõtlema.

Martin: Üldine teema oli see, et kõik inimesed kes tahtsid teha, said kokku. Ja siis oligi nii, et kõik pidid järgmiseks koosolekuks välja mõtlema nimesi. Siis oli hunnik nimesi, mida me ette lugesime ning siis tegime hääletusi ja ükski ei sobind. Ja siis oli seal mingi Improkraatia – ah las ta olla seal. Ja kuna meil oli kiirelt nime vaja, siis võtsimegi selle.

Rauno: Meil oli plaanis, et vahetame ära selle nime. Sügisel, ehk siis nüüd septembris. Aga me otsustasime, et kõik teavad meid juba Improkraatia nime all, et pole mõtet. Kuigi endiselt kui me lähme kuskile, siis pannakse kirja, et me oleme improgrupp Jaa!’st

Martin: Või kirjutatakse see valesti, või öeldakse.

Rauno: Või et see on Eesti Improteater Improkraatia.

Martin: Või on Impoteater või midagi sarnast.

Rauno: Võimalusi on palju.

On ka vahel selline tunne, et on vaja näidendit teha, aga kohe üldse ei viitsi?

Rauno: Vau! Selles mõttes, et kui isegi sul on see tunne, siis sa lähed lavale ja hakkad tegema. Aga mul pole olnud seda.

Martin: Mingid hetked on vist olnud mul, kui ei viitsi ja ei ole hoogu. Pead sellise madala energia üles ajama kuidagi. Aga jah kui lavale lähed ja keskendud oma partnerile, siis sa millestki muust ei mõtle.

Milline on kõige põnevam karakter, mida te mänginud olete?

Rauno: Okei mul on üks. See oli proovis. Tegime stseene, ma lollitasin. Ja siis mul oli selline karakter, kes alguses raputas pead küljelt küljele eksole ja siis see pearaputus kasvas kuni ta lõpuks püherdas lihtsalt maas edasi-tagasi. Ma ei tea mis karakter ta oli, aga selline tore kasvamine oli sellel karakteril.

On teil ka mõni selline karakter, mida te vahel kordate?

Martin: Minu puhul on saanud karakterite tegmine selliseks, kus ta ei ole kunagi sama. Nimi on alati teine, taust on alati teine. Ainuke, mis ma oma karakterite loomisel teen on see, et kõik karakterid on väike variatsioon minust. Ma proovin nagu võimalikult õhukese kihi karakterist teha. Lihtsalt mingi tema vaade maailmale on natukene teistsugune. Et üldiselt on kõik karakterid nagu mina ise, mingi õhukese kihiga, mis mul on peal.

Rauno: Nagu väikses kõverpeeglis.

Martin: Jah, väikses kõverpeeglis mina.

Mis aitab teil laval tõsist nägu hoida? Või vähemalt üritate?

Rauno: Me naerame laval koguaeg. Aga sa nagu ikkagi keskendud oma stseenile ja karakterile ja kui olukord nõuab kurba nägu, siis sa nagu teed seda. Isegi kui see situatsioon on naljakas.

Martin: Üks asi mis tegelikult on juhtunud. Kui sa teed pikalt komöödiat, siis sa ise hakkad nagu vähem naerma. Koomikud on üpriski kurvad inimesed. Selles mõttes, et osad mustrid ja naljakohad – sa näed need juba ette ära, kui sul need tekivad ja kust nad tulevad. Ja sinu jaoks ei ole see üllatus ega naer. Aga on ka hetki kus ise üllatud ka seal.

Rauno: Mul on tunne, et koomikud on nagu... Teevad ise nalja, neil on vaja palju ekstreemsemaid nalju. Ehk ma tunnen seda, et mõnikord kui ma vaatan mingit asja, siis ma naeran hoopis millegi peale, mille peale nagu mittekoomik ei naeraks. Isegi kui see pole nali, siis ma näen seal potentsiaalset naljakohta, mille ma endale lõpuni välja mängin.

Martin: Kõik need naljahetked. See on muutunud selliseks, et sa vaatad näiteks mingit sketch’i või mingit muud huumoriga asja – need hetked  mis peaksid kõige suurema naeru välja tooma on võib-olla need hetked, kus sa mõtled, et: „ Jaa, see oli hea käik.“.



Vaata kindlasti ka videot kohapeal toimunust!

Kolmeteistkümnes Just Film alustab!

Teisipäeval, peale kolmandat tundi kogunesid õpilased aulasse Just Filmi selleaastast programmi kuulama ja vaatama. Alustuseks lasti ekraanilt filmide treilereid ning seejärel räägiti programmist.

[Foto: ImrePeeterP]

Tänavune, kolmeteistkümnes, Just Film stardib 15.novembril ning kestab 24.novembrini ehk kõigil on poolteist nädalat, et Coca-Cola Plazasse või Solaris kinno Just Filmi raames toimuvaid filme kaema minna. Kavas on traditsioonilised noorte- ja lastefilmide programmid ning lisaks ka laste õiguste eriprogramm ja tänavakultuuri eriprogramm, mis keskendub muusikale ja lumelauale. Kavas on 50 filmi näitamine, seega leiab kindlasti igaüks midagi, mis huvi pakub! Kes aulasse ei jõudnud, saavad infot filmide kohta siit.
Sooduspiletid õpilastele maksavad 3 eurot ning ISIC kaardiga pileti vaid 2.6 eurot!
Häid filmielamusi!

[Foto: ImrePeeterP]