8.B kass triumfeeris põhikooli jõulupeo playboxil

Teisipäeval(7.detsembril) toimus TLG-s põhikooli jõulupidu, kus osalesid 5.-8. klassi õpilased. Toimus ka playbox, milles iga klass pidi esitama oma versiooni mingist kindlast loost ning lõpuks valiti välja ka võitja. 

Kõik esitused olid põnevad, värvikad ning silmapaistvate kostüümidega. Võitjaks osutus 8.B klass, kelle valis välja žürii ning nad said ka kordusesituse läbi viia. Peale seda esines ka üllatusesineja, 11R klass, kes esitasid kava, millega nad saavutasid gümnaasiumi inglise keele päeval 2. koha.

Peale lühikest pausi järgnesid erinevad mängud ja viktoriinid, jõulupidu lõppes diskoga.Pidu oli meeldejääv, lõbus ning kohati naljakas.

Neljapäeval(18.detsembril) on toimuas ka gümnaasiumi jõulupidu, oodatud on kõik gümnasistid.

Maire Aunaste jahmatas: "jäin 9.klassis istuma"

          5. detsembril käis koolis Maire aunaste, kes rääkis gümnasistidele oma lapsepõlvest, hariduse ning karjääri kulgemisest ja erinevate saadete tegemistest.

       

[Foto: Iris Kruuse]

  

Menukas Eesti Televisiooni saatejuht Maire Aunaste tõdes, et talle ei meeldinud koolis käia. Peale istumajäämist 9.klassi, läks neiu Viljandi Kultuuri kooli, kus tänu austavamale õppejõule saavutas ta tahte õppida ning lõpetas ka edukalt keskkooli ja ülikooli. Edasi liikuski Aunaste televisiooni poole, oma esimese saateni töötas ta end üles 10 aastat. 

Veel rääkis Aunaste ka oma töö kulgemisest ning saadete tegemisest, mille hulka kuuluvad ka erinevad juhtumid, mis tagant järgi mõeldes ka naerule ajavad. Tema sõnul oleksid ka otsesaated palju põnevamad kuigi neis on suurem risk põruda.

   

Maire intrigeeris kuulajaid oma värvika elulooga ning vast on talle meie kooli uksed laialt avatud ka edaspidi. Tasub ka üle vaadata Aunaste uusim saade "Mehed räägivad armastusest" reedel kell 8 õhtul, ETV's. 

Intervjuu vaatamiseks kliki SIIA

Pisikestest said politseinikud, baleriinid ja paljud teised

Läbi koridori aula poole liikudes oli juba kaugelt kuulda laste elevust. Kõik olid juba veerand tundi varem kostümeeritud ja valmis lõbutsema kuigi uksed olid veel suletud. Ukse taha oli aga asetatud laud, mille taga istus üks korraldajatest, Kaarel, kes võttis piletiraha ning märkis ära, mitmes külastaja on. Lõpuks tuli kokku 200 pidulist.

Uurima minnes, kuidas asjad aulas sees on, leidsime eest korraldajad kes veel viimasel hetkel asju paika sättisid. Peakorraldaja Anna-Maria sõnas, et mingeid kindlaid rolle organiseerijatel ei olnud vaid tegelesid need kellel rohkem aega oli. Lõpuks jäigi vaid üks tund, et kõik asjad üles saada. Aga enne veel kui uksed avati, manitses huvijuht Marje Nurk, et väikestel ikka ilusti silma peal hoitaks.

Lastele oli planeeritud mitmeid mänge, parima kostüümi valimine, õnneloos ja tehti ka näomaalinguid Helen Kruusi poolt. Näomaalingurivis küsides millist näomaalingut tahetakse oli tüdrukute seas kindlaks võitjaks liblikas põsele. Kuid oli ka üks neiu kes tahtis hoopis verist nägu.

Suurem osa lastest olid tantsupõrandal ning tantsiti populaarsemate poplaulude järgi nagu „What Does The Fox Say“, „Gangnam Style“ ja ka „Thrift Shop“. DJ Kristo osutus üpriski populaarseks ja pidevalt oli parv jõnglasi tema ümber, et oma lemmiklaule nõuda.

[Foto: ImrePeeterP]

[Foto: ImrePeeterP]

Alguses külaliste käest küsides, mida nad õhtul ootavad oli peamine vastus see, et tahetakse palju tantsida, võistelda ja põnevaid mänge mängida. Tundus, et kõik need tahtmised said ilusti rahuldatud ja lapsed jäid üritusega väga rahule. Rahule jäi ka peakorraldaja kelle sõnul oli ettevõtmine täielik õnnestumine. 
Ülejäänud pildid leiab galeriist.

Inglise keele päev naerutas publikut ning lõppes ebatavalise esitusega

Inglise keele päev on juba mitmeid aastaid olnud sündmus, mida gümnaasiumiõpilased septembrist saati ootavad ja plaanima hakkavad. Ka sel aastal olid peaaegu kõik klassid tubli tööd teinud ning esinesid vahvate kavadega neljapäeval kolmanda tunni ajal playboxil. Üritus toimus 45 minutit ning köitis kõigi meeli. Samuti jätkus arutlust ja kõmu üritusest pikemaks ajaks. Esmakordselt juhtus ka see, et kõik klassid olid oma kava mitmest loost kokku pannud, kuid sellegipoolest üllatati uute ning põnevate lahendustega. Žürii valis võitjaks 12A klassi, kes olid laval esinemise asemel hoopis muusikavideo kokku pannud. Teist ning kolmandat kohta jäid jagama 10R ning 11R. Palju õnne!
Lisaks võitjatele pälvis žürii kiituse veel:

• 10.r - "kolme musta luige" ehk Oskari, Erik Johannese ja Silveri vapustav Beyonce loo "Single Ladies" esitus;
• 11.h - Henry-Lauri väga hea imiteerimisoskus;
• 12.a - triibu-video ehk Gotye "Somebody That I Used To Know";
• 11.h ja 11.l - esitatud lugude sidumine (teleka vaatamine ja DJ);
• 10.h - üksik tantsija Karl Raimond;
• 11.r ja 10.l - kenad kostüümid.

Teist kohta jagama jäänud 11R
[Foto: ImrePeeterP]

Kõiki videosid on võimalik vaadata siit, ning võidutööd siit. Pildid leiab galeriist.

Spelling Bee

Inglise keele nädala raames toimus teisipäeval, 26.11, kooli aulas põhikooliklasside vaheline Spelling Bee võistlus. Spelling bee kujutab endast võistlust, kus igal osalejal palutakse tähthaaval öelda etteantud sõna ning tavaliselt lähevad sõnad iga vooruga keerulisemaks. Samuti on võistlejatel võimalus sõna tähendust küsida.

[Foto: ImrePeeterP]

Kooli võistlusel oli osalejaid 12, kuid kahjuks langesid paljud neist juba esimeses voorus välja. Kogu võistlust viisid läbi aga õpilased ise. Eksiti näiteks sõnadega nagu comb, kindergarten, background, chorus. Lõpuni pidas vastu ning teenis esimese koha Hardi (9B). Teist ja kolmandat kohta jäid jagama Pilleriin(9B)  ja Eliisabeth(8A). Õnnitleme võitjaid!

Võitja!
[Foto:ImrePeeterP]

Küsisime paar küsimust ka spelling bee korraldajalt Helve Päärolt ning võitjalt Hardilt.


Helve Pääro

Kaua spelling bee traditsioon kestnud on ning kuidas tulite selle ideele?

See on meil praegu neljas aasta. Tegelikult on see meie igapäevane elu, sest me peame seda tundides harjutama. Lastele see meeldis ja võistlusmoment on alati oluline igasuguses ja ka edukas tegevuses. Nii me selle peale tulimegi.

Kas valite ise välja kelle võistlusele saata?

Kui nad ise soovivad, siis nad alati võivad õpetajale öelda, et nad soovivad esindada klassi.

Hardi

Oli kohe alguses selline tunne, et tulete võistlusele ja võidate ära?

Ma ei pidanud tegelikult võistlemagi, aga kuna mul klassivend ei tahtnud võistelda, siis ma võtsin tema asemel hoopis osa. Just enne võistlust sain teada, et tuleb tulla.

Mis te arvate, mis oli teie edu põhjuseks?

No polnud eriti raske kuna kõik kukkusid juba esimeses või teises raundis välja.

Puutute inglise keelega palju kokku?

Ikka ja. Internetis.


Kõiki pilte näeb galeriist.

Improkraatia vallutas Lilleküla

Teisipäeval, 19. novembril, toodi Lilleküla õpilastele teater otse kätte. Ja seda vaid kahe euro eest! Nimelt esinesid koolis väidetavalt parim improgrupp eestis - Improkraatia.
Impro eripära seisneb selles, et pähe ei õpita sõnu ning keegi ei tea, mis saama hakkab. Publikult küsitakse sõnu ning kogu tegevus keerleb nende ümber lahti.
Improgrupp Impokraatia on tegutsenud 2013. aasta jaanuarist, kuid neid on saatnud suur edu ning inimesed ootavad neid ikka tagasi. Koosseisu, etenduste, improtundide ja palju muu kohta saab täpsemat infot grupi kodulehelt.

Samuti andsid etendust läbiviinud Martin ja Rauno meediablogile põhjaliku intervjuu.

Teid on mitmeid kordi siia kooli miski tagasi kutsunud. Nii juhendaja kui ka näitlejana. Mis see on, mis teid siia tagasi meelitab?

Martin: Miks me oleme siia tagasi tulnud? (vaatab Raunot) Me otsime kohta kus esineda. Õpetamise rolli tulime selle pärast, et Ande (praegune näitestuudio „Kruvikeeraja“ juhendaja) kutsus meid.

Rauno: Ande pakkus meile võimaluse ja siis me nägime, et see on hea kogemus, mida saaks kasutada oma arengus. Ja esineme tulemegi me siia selle pärast, et me otsime kohti kust esineda. Ja Lilleküla on üks koht...

Martin: ...kus meid vastu võetakse...

Rauno: ...ilma suurema pingutuseta. See on selline hea ja mugav koht.

Kruvikeerajas alustasite te tavalise näitlemisega. Kuidas te aga leidsite oma tee improni? Oli ehk mõni iidol?

Martin: See oli vist niimoodi, et sattusime netis „Whose Line Is It Anyway?“ peale ja vaatasime: „Oo, vaata kui lahe impro!“ ja siis leidsime ka mingi improgrupi Eestist. Ja nüüd on see kõik edasi liikunud. Oleme välismaal festivalide instruktoritelt õppinud ning ka Chicagos käisime ja õppisime.

Kui pikka perspektiivi te näete oma tegevusel?

Martin: Kuni surmani!

Rauno: Loomulikult surmani välja.

Martin: Liigub peale meie surma veel edasi.

Rauno: Impro on üldse praegu maailmas suurenemas ja selle võimsus kasvab. Ühest küljest on see teater inimestele kes nagu ei taha esineda. Kes on lihtsalt kontoriinimesed, neil on omad tegemised. See on neile tohutult hea teraapia. See on nagu ravivahend tegelikult. See on parema elu võti.

Martin: Selles on positiivset energiat.

On teil olnud ka mõni selline etendus mille energia oli nii võimas, et mäletate seda siiamaani?

 Rauno: Mul on üks etendus, Martinit seal polnud. See oli Kodu Baaris. Tegime kolmekesi sellist analoogset vabavormi. See oli täiega lahe. Kui see ära lõppes siis korraks oligi nagu: „Mis juhtus? Vau.“.

Martin: Mul oli ka, Raunot seal ei olnud, see oli Tartus. (naeravad)

Kui tihti te esinete ja kas elate vaid sellest ära?

Martin: Proovime võimalikult tihti, aga me ei ela sellest ära. Kuus paar korda.

Rauno: No ütleme kord nädalas.

Kuidas te tulite oma trupi nimeni Improkraatia? On ka mingi tagalugu?

(naeravad)

Rauno: Peaks mingi laheda loo välja mõtlema.

Martin: Üldine teema oli see, et kõik inimesed kes tahtsid teha, said kokku. Ja siis oligi nii, et kõik pidid järgmiseks koosolekuks välja mõtlema nimesi. Siis oli hunnik nimesi, mida me ette lugesime ning siis tegime hääletusi ja ükski ei sobind. Ja siis oli seal mingi Improkraatia – ah las ta olla seal. Ja kuna meil oli kiirelt nime vaja, siis võtsimegi selle.

Rauno: Meil oli plaanis, et vahetame ära selle nime. Sügisel, ehk siis nüüd septembris. Aga me otsustasime, et kõik teavad meid juba Improkraatia nime all, et pole mõtet. Kuigi endiselt kui me lähme kuskile, siis pannakse kirja, et me oleme improgrupp Jaa!’st

Martin: Või kirjutatakse see valesti, või öeldakse.

Rauno: Või et see on Eesti Improteater Improkraatia.

Martin: Või on Impoteater või midagi sarnast.

Rauno: Võimalusi on palju.

On ka vahel selline tunne, et on vaja näidendit teha, aga kohe üldse ei viitsi?

Rauno: Vau! Selles mõttes, et kui isegi sul on see tunne, siis sa lähed lavale ja hakkad tegema. Aga mul pole olnud seda.

Martin: Mingid hetked on vist olnud mul, kui ei viitsi ja ei ole hoogu. Pead sellise madala energia üles ajama kuidagi. Aga jah kui lavale lähed ja keskendud oma partnerile, siis sa millestki muust ei mõtle.

Milline on kõige põnevam karakter, mida te mänginud olete?

Rauno: Okei mul on üks. See oli proovis. Tegime stseene, ma lollitasin. Ja siis mul oli selline karakter, kes alguses raputas pead küljelt küljele eksole ja siis see pearaputus kasvas kuni ta lõpuks püherdas lihtsalt maas edasi-tagasi. Ma ei tea mis karakter ta oli, aga selline tore kasvamine oli sellel karakteril.

On teil ka mõni selline karakter, mida te vahel kordate?

Martin: Minu puhul on saanud karakterite tegmine selliseks, kus ta ei ole kunagi sama. Nimi on alati teine, taust on alati teine. Ainuke, mis ma oma karakterite loomisel teen on see, et kõik karakterid on väike variatsioon minust. Ma proovin nagu võimalikult õhukese kihi karakterist teha. Lihtsalt mingi tema vaade maailmale on natukene teistsugune. Et üldiselt on kõik karakterid nagu mina ise, mingi õhukese kihiga, mis mul on peal.

Rauno: Nagu väikses kõverpeeglis.

Martin: Jah, väikses kõverpeeglis mina.

Mis aitab teil laval tõsist nägu hoida? Või vähemalt üritate?

Rauno: Me naerame laval koguaeg. Aga sa nagu ikkagi keskendud oma stseenile ja karakterile ja kui olukord nõuab kurba nägu, siis sa nagu teed seda. Isegi kui see situatsioon on naljakas.

Martin: Üks asi mis tegelikult on juhtunud. Kui sa teed pikalt komöödiat, siis sa ise hakkad nagu vähem naerma. Koomikud on üpriski kurvad inimesed. Selles mõttes, et osad mustrid ja naljakohad – sa näed need juba ette ära, kui sul need tekivad ja kust nad tulevad. Ja sinu jaoks ei ole see üllatus ega naer. Aga on ka hetki kus ise üllatud ka seal.

Rauno: Mul on tunne, et koomikud on nagu... Teevad ise nalja, neil on vaja palju ekstreemsemaid nalju. Ehk ma tunnen seda, et mõnikord kui ma vaatan mingit asja, siis ma naeran hoopis millegi peale, mille peale nagu mittekoomik ei naeraks. Isegi kui see pole nali, siis ma näen seal potentsiaalset naljakohta, mille ma endale lõpuni välja mängin.

Martin: Kõik need naljahetked. See on muutunud selliseks, et sa vaatad näiteks mingit sketch’i või mingit muud huumoriga asja – need hetked  mis peaksid kõige suurema naeru välja tooma on võib-olla need hetked, kus sa mõtled, et: „ Jaa, see oli hea käik.“.



Vaata kindlasti ka videot kohapeal toimunust!

Kolmeteistkümnes Just Film alustab!

Teisipäeval, peale kolmandat tundi kogunesid õpilased aulasse Just Filmi selleaastast programmi kuulama ja vaatama. Alustuseks lasti ekraanilt filmide treilereid ning seejärel räägiti programmist.

[Foto: ImrePeeterP]

Tänavune, kolmeteistkümnes, Just Film stardib 15.novembril ning kestab 24.novembrini ehk kõigil on poolteist nädalat, et Coca-Cola Plazasse või Solaris kinno Just Filmi raames toimuvaid filme kaema minna. Kavas on traditsioonilised noorte- ja lastefilmide programmid ning lisaks ka laste õiguste eriprogramm ja tänavakultuuri eriprogramm, mis keskendub muusikale ja lumelauale. Kavas on 50 filmi näitamine, seega leiab kindlasti igaüks midagi, mis huvi pakub! Kes aulasse ei jõudnud, saavad infot filmide kohta siit.
Sooduspiletid õpilastele maksavad 3 eurot ning ISIC kaardiga pileti vaid 2.6 eurot!
Häid filmielamusi!

[Foto: ImrePeeterP]

Novembrikuu grupp näitab end

Mardilaadal sai suu magusaks

Esmaspäeval toimus koolis tavaks saanud ning kõigi poolt oodatud mardilaat, kus on võimalik kõike isetehtut müüa ning vahelduseks puhvetismüüdavale osta. Enamiku müüjatest moodustasid küll pisikesed õpilased, kuid kaupa käisid uudistamas ja ostmas ka vanemad õpilased. Müügil olid näiteks muffinid, piparkoogid, küpsised, isetehtud õunamahl ning lisaks söögipoolisele ka meisterdatud ehted, kaardid, purgid ning muu. Kaup sai kiiresti müüdud ning lapsed jäid rahule.

[Foto: ImrePeeterP]

Kõigepealt küsisime algkooliõpilastelt mardipäeva ja -laada kohta:

Joonas (2B)

Kas sa oskad meile öelda mis mardipäev on?

Mardipäeva peetakse püha Marteuse järgi. Ta kinkis oma mantli külamehele ja oli väga viisakas nende kerjuste ja santide vastu. Ja minu meelest selle pärast peetaksegi mardipäeva. Mardipäev ongi selline kerjustepäev.

Oskad sa ka öelda mida mardipäeval tehakse?

Mardipäeval käiakse marti jooksmas. Meil käisid laupäeval mardisandid. Mardid soovivad karjaõnne ja viljaõnne. Võib soovida ka koos mingi tantsuga.

Kas mardilaat on tore üritus?

Ja, minu meelest on see väga tore üritus.

Kas ise ka midagi müüd?

Sel aastal ma ei müü, küll aga müüsin võileivalaadal.

Mis sulle siit laadalt kõige rohkem meeldib?

Kõik meeldib mulle.

Teele (2B)

Mis on mardipäev ja kust see tulnud on?

Ma arvan, et mardipäev on selline rahva komme. Mardisandid käivad ringi ja kui vanasti mardipäev oli siis ei pakutud selliseid asju nagu tänapäeval pakutakse. Näiteks kommi või raha. Vanasti pakuti seda, mida oli pakkuda. Näiteks kui oli kala, siis pakuti seda.

Mida mardisandid teevad kui nad kedagi külastavad?

Kui nad tulevad, siis nad kõigepealt laulavad sissepalumiselaulu, siis tervituslaulu. Peale seda antakse asju mardisantidele ja siis on tänu andide eest. Ja ma tean sellist kommet, et mardisandid tohtisid oma kotti vaadata alles siis, kui nad olid perest lahkunud. Kui nad vaatavad oma koti sisse perekonna juures, siis see toob halba õnne.

Oled ise ka marti jooksmas käinud?

Ei ole. Ema ei luba, sest ta ütleb koguaeg, et igal pool võib kahtlasi inimesi olla. Ma arvan, et ma võib-olla kadrisanti lähen jooksma oma sõbrannade juurde.

Mida sa müüsid siin laadal?

Ma müüsin värvimispilte ja mul oli õnneloos ka, aga sellel said auhinnad otsa. Mulle meeldib kõige rohkem see, mida mu pinginaaber müüb. Väga häid piparkooke.

Ning seejärel ka ühelt gümnaasiumi õpilaselt:

Janar (11H)

Mis on mardipäev?

Mardipäev on selline päev kus on Mardid ja siis müüakse igasuguseid häid asju.

Kuidas tekkinud on?

Põhimõtteliselt on mardipäev vanade eestlaste komme ja see ulatub kaugele minevikku.

Kelle jaoks see loodud on?

See päev on loodud inimestele. Mardipäev on alati olnud üks tore päev, seda ma võin teile öelda.

Samuti rääkis algklasside klassijuhataja Ly Elhi ürituse plaanimisest:

Kuidas üritust ette valmistatakse?

Varasematel aastatel nägime selle korraldamisega ikka palju vaeva. Meil endal korraldamiskogemust ei olnud ja me püüdsime neid ette valmistada selles mõttes, et nad oskaksid ka ise mõelda mida müüa ja kui palju need asjad võiksid maksta. Matemaatikatunnid on meil selle selles mõttes hea võimalus ja see on nagu kogu teooria rakendamine praktikasse. Nad ise õpivad neid hindu kujundama ja arvutavad kodus koos vanematega palju need asjad võivad maksta. Päeva jooksul võivad hinnad muutuda nii nagu turul ikka – kui kaup hästi ei lähe, siis tuleb hinda ümber kujundada. Tundub, et tänane laat on hästi õnnestunud. Müüjaid ei ole liiga palju ja nende nelja vahetunni jooksul jõuavad nad oma kauba ka ära müüa. Lahe on ju see, et nad oma kunstiringides tehtud töid püüavad maha müüa ja õpivad ka ise küpsetama ning võileibu valmistama. Niisugune esimene majandusharidus tuleb ikkagi siit. Arvan, et see on neile hästi lahe. Meie tegelikult ei tee rohkem reklaami kuivõrd me ütleme ainult, et meil nüüd tuleb see laat ja saab registreeruda. Platsimaksuraha me kulutame sel aastal sellele, et algklassidele mänge juurde osta ning siia alla mängimisvõimalusi tekitada. Sellessuhtes on meil need asjad aastate lõikes olnud erineva sisuga, et mille jaoks me raha korjame. Ja jõululaat on ka tulemas; lapsed tulevad hea meelega. Me ei pea selle jaoks palju tööd tegema, nad teevad ikka ise kõik ära. 

Kas müümiseideid annate ka või tulevad nad ise nende peale?

No me ikka anname neile ideid. Kui me isegi kunsti tunnis midagi teeme, siis soovitame, et võiksite kodus midagi lisaks teha. Nagu te ise näete, nad valmistavad siin igasuguseid toreidaid ehteid ja värvimispilte ning mina ostsin ka sellise väga ilusa salvrätikutehnikas tehtud lõikelaua. Laadarõõmu jätkub kõigile!

Niiet arvate, et lapsed on laatadega väga rahul?

Ma arvan, et nad on väga rahul. Eriti kui nad pärast raha hakkavad üle lugema ja oskavad arvestada palju tulu nad teenisid selle tegevusega.

Rohkem pilte meeleolukast kauplemisest leiab pildigaleriist.

[Foto: ImrePeeterP]

Isadel pandi isadepäeva eel silmad särama

Neljapäeval, 7. novembril tähistati meie koolis varakult isadepäeva. Väljas võis küll külm ja vihmane olla, kuid laste tervitav laul aulasse sisenedes oli see-eest sõbralik ja soe. Loeti luuletusi, mängiti flööti ning mudilaskoorid laulsid erinevaid laule.

 [Foto: ImrePeeterP]

Publiku noorematel liikmetel oli ka peale pikka ja rasket lasteaiapäeva energiat veel küllalt ning kui lõpupoole huvi laval toimuva vastu ära kadus, suundusid nad aula tagaossa, et seal vastleitud sõpradega natukene lõbusamalt aega veeta.

Õhtu lõpetuseks said nii esinejad kui ka juhendajad, Helgi Tõnnemaa ja Kristiine Mõttus, täissaalilt tormilise kiiduavalduse. Üritasime ka juhendajatega paar sõna vahetada kuid neil meie jaoks aega ei jätkunud. Helgile estitatud küsimusele: „ Kas teie arust oli üritus õnnestumine?“ saime vastuseks – meie, kui kuulajad, peaksime ise selle üle otsustama.

[Foto: ImrePeeterP]

Enne seda, kui kogu publik saalist lahkuma asus, püüdsime mõned isad, lapsed ja ka emad kinni, et neile mõned küsimused esitada:


Kuidas pidu meeldis? Võiks rohkem selliseid üritusi olla?

Vahur: Normaalne. Tore, et üldse kokku on võetud selline asi, toimima pandud ning lapsed laulma pandud. Ja ikka võiks rohkem olla.
Gunnar: Väga hea pidu oli. Muidugi võiks rohkem olla, ma usun, et lastele ka meeldiks.
Heimo: Muidugi meeldis ja kindlasti võiks rohkem sellised üritusi olla.
Tiit: Ja, ikka meeldis. Ilmselt võiks olla, kui aega jätkub, kõigil on kiire.
Ene: Ikka meeldis, ilusad laulud olid. Ja, ilmselt küll võiks olla. Lasteaias on neid tunduvalt rohkem.
Eva: Väga meeldis. Arvan, et üritusi on piisavalt.


Mida teile tänapäeva kiire elutempo juures lapsega kõige enam teha meeldib?
Vahur: No nädalavahetustel saab vahest palli mängida ja kinos käia, ega eriti palju tõesti aega pole.

Heimo: Lauamänge mängida.

Tiit: Käime looduses, metsas.

Gunnar: Kui jõuabki midagi teha... Teinekord kodus loeme õhtuti enne magamaminekut, nädalavahetusel jõuab võibolla midagi teha, mängida. Ega palju rohkem ei jõuagi.

Mis isaga pühapäeval plaanis teha on?

Georg (2A): Lähme poodi  ja teeme pirukaid.

Eliisabet (3B): Lähme kinno.


Kogu pildigalerii leiab siit.

Monoetendus rääkis algklassidele aja tähtsusest

Sisenedes reedel, neljanda tunni ajal aulasse, on saal peaaegu täiesti pime, rulood on alla keeratud ning põlevad vaid mõned üksikud tuled, mis olemise hubaseks teevad. Toimub monoetendus „On vaid hetk“ 1. – 4. klassi õpilastele, mida viib läbi näitleja Ivar Lett.

Kuni mudilased end sisse saavad ning maha rahunevad, laulab Ivar ning mängib samal ajal ühe käega ka klaverit. Ta jutustab loo 34 aasta tagusest ajast, kui tema veel lasteaialaps oli ning sellest, kui olulist rolli aeg meie eludes mängib ning kui tähtis on elada praeguses hetkes, mitte homses ega ka eilses päevas.

[Foto: ImrePeeterP]

Näitlejal õnnestus väga edukalt kõik lapsed endaga kaasa haarata ning liikuma ja rääkima panna. Õpilased laulsid Ivariga kaasa ning kui näitleja etenduse lõpus küsis, mis on olulisem kui raha, sai ta vastuseks, et olulisemad on näiteks perekond, sõbrad, hing ning muidugi aeg, milles oligi kogu etenduse eesmärk.

[Foto: ImrePeeterP]

Ivar kommenteeris ka ise, kuidas valmis lavakujundus ning miks ta just monoetendusi teeb.

Kuidas te leidsite oma tee teatrisse ning miks otsustasite just lastele keskenduda?

Ma arvan, et vastus on ühtpidi lihtne, teistpidi väga keeruline. Lapsed on kõige ausam ja ka kõige otsekohesem publik. Kui sa siin alguses kohal olid vaimselt, siis sa kuulsid kuidas ma ütlesin lastele ka publikus, et nüüd ma teie pealt vaatan, milline ma täna olen ja teie vaatate minu pealt milline mina välja näen. Aga nemad ei saanud natuke sellest aru, sellepärast, et nemad arvavad, et inimene on võimeline ennast ise ka nägema, kuigi mina arvan jällegi vastupidi. Et ikka kellegi pealt näed milline sa oled.

Täna oli teil positiivne ja aktiivne publik. On vahel ka nii juhtunud, et lapsed ei taha kohe kuidagi kaasa tulla?

See on kinni minus, mitte publikus. See on see, et inimesed ja näitlejad ja lauljad ja tantsijad, kes ütlevad, et täna oli halb publik, on ise saamatud. On olemas ainult inimene kes võtab vastutuse ruumis ja suudab sellega toime tulla või mitte. Eriti minul, sest minu partneriks ongi publik. Ma ei saa niimoodi teha etendust, et tulen lihtsalt lavale ja oma partneriga teen midagi ja siis mõtlen kas saavad aru või ei saa.

Ja see ongi põhjus miks te töötate üksi?

Ma arvan, et põhjuseid on mitmeid. Ilmselt see ka, aga ikkagi ma arvan, et see hakkab pihta sealt, et on inimesed kes tahavad sinuga koos kokku kasvada ja ühiselt otsida midagi ja on neid kes mingil hetkel otsustavad, et see ei ole nende tee. Siiamaani ei ole minu kõrvale kedagi tulnud.

Rekvisiidid on siis ka läbi teie käe sündinud?

Ei, see näputöö ja au jääb minu abikaasale.

Kas näidendis oli ka reaalseid meenutusi teie lapsepõlvest?

Kindlasti, ma ei saa kunagi tõeliselt ega ausalt oma lugu teha kui ma ei rända oma lapsepõlve ja ei võta sealt pidet. On mingeid hetki mis on täpselt lapsepõlvest maha kirjutatud, aga ma püüan selle hetkega tänast hetke. Sellest on võibolla keeruline aru saada, aga mulle meeldib, et lapsed mõistsid ja see tagasiside mõne lapse näol oli sügav ja suur. See on mulle kõige suurem kingitus.

Aga miks see siis üks viimastest etendustest on?
Sellepärast, et nüüd ma hakkan tegema ühte lugu, mida ma kunagi tegin. Ma sünnitan ta uuesti. See räägib hirmudest. Selle looga on lihtsalt ring peal Eestimaal.  Kahjuks või õnneks, ma ei oska seda öelda, on niimoodi, et kui sa oled ühe looga nende juures juba käinud kunagi, siis nad arvavad, et seda lugu enam tegema ei pea. Kuigi küsides nende käest, et mäletate mis selle loo mõte oli või, et mäletate mingeid hetki, siis midagi nad häguselt mäletavad. Aga see on nende jaoks juba unustatud teema ja seda tuleks jälle – nagu koolitööski –  korrata ning meelde tuletada, et ei unustataks. Kuigi siin on ka oma oht – mitte abituks õpetada. Inimene peab ikka ise nälga tundma millegi vastu. Koolis on see oht, et lapsed aetakse saali, ilma et nad seda võib-olla tahaksid. Ühes mõttes on see hea, sest nad võib-olla ei oska tullagi selle juurde, neil puudub arusaam sellest. Aga teiseks on see, et palju kihvtim on olla selle publiku ees, kellel on nälg selle järgi, mida sa vahendama hakkad. Siin tuleb tekitada nälg.

[Foto: ImrePeeterP]

Rohkem hetki etendusest leiab pildigaleriist.

Lilleküla õpilastest said zombie'd ja teised hirmutavad tegelased

Halloweeni tähistatakse 31.oktoobri ööl ning on eriti populaarne just Ameerikas. Hoolimata sellest, et Eestis seda püha laialdaselt ei tähistata, korraldas tragi õpilasesindus koolis Halloweeni peo. Oodatud olid kõik 9.-12. klassi õpilased ning dresscode'ks oli Halloween ehk kõik hirmuäratavad ning ka muidu tuntud tegelaste kostüümid.


Tegevust ning vaatamist jätkus pikemaks: esines koolibänd, esitati tantsunumber, valiti parimat kostüümi ning mängiti erinevaid mänge. Hiljem said kõik tantsuplatsil tantsida. Samuti oli võimalik saalist väljas pilte teha, mida paljud agaralt ära kasutasid.

[Foto: ImrePeeterP]

[Foto: ImrePeeterP]

Vestlesime ka õpilasesinduse liikme ning peolise Kristo Villemiga.

Oled ka ise õpilasesinduses, kui suur oli sinu osalus peo korraldamisel ning kas jäid peoga üldiselt rahule? Minu roll peo korraldamisel oli üsna väike, aitasin vaid veidi saali ette valmistada ning hankisin mõningaid rekvisiite. Iseenesest oleks võinud rohkem osalejaid olla, samas tuli neid niigi rohkem kui olime ehk oodanud. Jäin täitsa rahule.

Kui vastad ainult peokülastaja seisukohast, kas mängud olid põnevad ning mis endale kõige rohkem lõbu pakkus või kõige paremini meelde jäi?

Mängud olid meeldivalt üllatavad ja sisukad. Eriti jäi meelde mängude korraldajate poolt valmistatud auhind mängudele, milleks olid karbid, mis olid täidetud elavate vakladega.

Mis kostüümi kandsid ning miks just seda? Kas jäi ka midagi eriti põnevat silma?

Ise ei kandnudki mingit erilist kostüümi. Sain pisut grimmi näomaalingute näol ja peas oli parukas. Kostüümid olid üsna eripärased. Seal leidus nii vampiire kui ka lastesaadete tegelasi. Üks osaleja oli end riietanud suisa nõukogudeaegseks sõduriks, mundris ja puha.

Meediablogi tänab õpilasesindust vahva peo eest ning loodab, et järgmistel aastatel veelgi rohkem õpilasi sellistest üritustest osa võtaks.
Kogu pildigalerii nägemiseks vajuta siia.

Heade mõtete laekasse piilumine

Kaunite Kunstide Nädala raames väisas taas meie kooli endine õpilane Alo Unt. Ta on värske luuletaja ning andis hiljuti välja ka oma esimese luulekogu, mille nimi on „Väike Värsivihik“. Raamatut on kirjeldatud kui „heade mõtete kasti“ ning selle eesmärgiks ongi häid ja huvitavaid mõtteid inimestega jagada. Luule ettekandmise vahele oli tal pakkuda ka instrumentaalpala klaveril. Kuid see polnud kõik. Lisaks oli Alol mõned luuletused viisistatud ning ta kandis need kitarrisaatel ette. Esinemise lõpus võisid huvitundjad raamatuga tutvuda ning selle ka endale soetada.

[Foto: ImrePeeterP]

[Foto: ImrePeeterP]

Alustuseks tahaks küsida, et kui internetist teie kohta otsida, siis leiab sellise nime nagu Alo Kaare. See aga erineb sellest nimest, millega te täna end esitlete. Kumb siis teie pärisnimi on?

Alo Unt ongi tegelikult pärisnimi. Sellel on tegelikult üks perekondlik põhjus. Vanemad on juba nii kaua lahus olnud ja see muutus nagu tekkis tegelikult pigem sellest looduse teemast, mis mind on inspireerinud luuletuste kirjutamisel ja Unt tundus õige valik olevat just selle ürgse hõngu poolest. Ja siis ma valisingi selle.

Kui te väidate, et ei saa oma tekste tüüpiliseks luuleks nimetada, siis mis on selle põhjuseks? Mis nad eriliseks teeb?

Ma ei oska nüüd öelda kas just eriliseks, aga minu jaoks teeb kindlasti eriliseks see, et kirjutan neid väga spontaanselt, nagu ma rääkisin. Suhteliselt vähe lähenen sellele asjale teadlikult. Nagu paljud kunstid, lihtsalt tuleb tunne – kirjutad. Ja riimi on mul väga raske jälgida, sest ma praktiliselt ei teegi seda. Ma ei jälgi ühtegi reeglit. Sellepärast ta ongi selline.

Millises meeleolus need valdavalt on?

Selles raamatus nad kõiguvad. Tegelikult on nad kokku pandud niimoodi, et algus hakkab natukene nagu melanhoolsemalt, kurvemalt, kuid siis suundub see positiivsuse poole. Meeletu otsimiskirg leida positiivsemat nooti. Enamjaolt need tekivad sellises tõsises ja melanhoolses meeleolus.

Kas teil käivad kuidagi need instrumentaalpalad ja luuletused käsikäes? Kui üks tuleb, siis inspireerib see ka teist?

Pigem on see, et mul on väga suur vajadus neid esitleda ja ma olen pidanud neid esitlema kohtades, kus lihtsalt on vaja läinud muusikat ja mul on olnud ülesanne siis viisistada neid asju ja ühel hetkel ma olen siis leidnud selle viisi sinna taha. Pigem need muusikapalad omakorda inspireerivad luuletusi ja kogu seda asja, mitte vastupidi.

Kas leiba teenite siis ka ainult oma loomega?

Ei leiba kahjuks ei teeni sellega, et põhiliselt ikkagi on teine töö – palgatöö.

Huvilised värvivihikuga tutvust tegemas.
[Foto: ImrePeeterP]

Iga päev on pühapäev...?
 [Foto: ImrePeeterP]

Soovime Alole palju edu ja inspiratsiooni, et veel paljud luuletused kirja saaks!

                                                           

Jumalate Olümposelt naasmine

Meie koolis toimus 15.-16.oktoobril iga aastane traditsiooniline rebaste ristimine. 
Abituriendid ehk jumalad valisid endale 10.klassist õpilase, kes olid sellel päeval rebased ning pidid käsklustele alluma. 
Rebased kandsid huntide poolt väljavalitud riideid ning ei puudunud ka näomaalingud ega rõvedused.

[Foto: Ken-GertP]

              Rebased pidid kooli tulema natuke varem, kui muidu, sest staadionil ja aulas toimusid neile korraldatud võistlused. Igat võidu võistkonda premeeriti. 
Tegime intervjuu paari rebasega, et teada saada, kuidas nad rahule jäid...



Kes oli su jumal? 

Oliver Karlson: Martin Aru

Oscar Leemets: Lilian Männikust

[Foto: Ken-GertP]

Cärol Pärtel: Gerli ljahovski

Birgit Stogov: Cäroly Aan


Mida arvate rebaste ristimisest?


Oliver Karlson: See on lahe üritus, aga hundid lähevad mõne asjaga liiale näiteks kokku segatud toiduainete sisse söötmine.

Oscar Leemets: Muidu oli lahe, väljaarvatud igasuguste asjade söömine. 

[Foto: RasmusI]

Cärol Pärtel: Ma arvan et see suht lahe, aga need sissesöödetavad asjad võiks vahele jätta.                                                                                                                                 
Birgit Stogov: Mulle meeldis. Midagi liiga rõvedat ei olnud.

Mis oli kõige jubedam tegevus ja mis oli kõige lahedam tegevus?             


Oliver Karlson: Kõige jubedam oli hammaste pesemine mooni, kaneeli ja sinepiga
ja kõige lahedam oli õues igast sodimised ja mängud. Ma ei oska eriti sellele vastata.

[Foto: MerliT]

Oscar Leemets: Jubedam oli võib-olla lõputseremoonial sidruni viilu välja võtmine, minule seni tundmatuks jäänud ainest, kuid mis haises küll kala järele. Lahedaid asju oli palju. Igasugused omapärased riietused.


Cärol Pärtel : Ma vastaks, et jubedam oli see, kui seda õli sisse jooma pidime, aga õnneks ma ei teinud seda ja lahedam see, kui komme pidime sealt jahu seest välja kookima ja need mängud ka kõik.

Birgit Stogov: Kõige jubedam oli vast see, kui seal lehtede hunnikus ennast keerutama pidi. Kui ma poleks näinud, et seal see kala pea on, oleks kõik korras olnud. Kõige rohkem meeldisid asjad kus kogu klass koos pidi tegutsema. Sõrmuse edasi andmise mäng näiteks.

[Foto: Ken-GertP]

Kas ise oleksite ristimist teinud karmimalt või hoopis leebemalt?


Oliver Karlson: Sissesöötmise poolest leebemaks kuna lubati, et meile ei söödeta sisse midagi ja sodimise poolest karmimaks.

Oscar Leemets: Eks see ole ikka nii, et enne retsi sa mõtled, et ei ole tahtmist teistele niimoodi teha (panna igasugu asju sööma jne), aga no pärast retsi on teised mõtted. Kui üldse teha siis juba mõnuga. 

Cärol Pärtel: Mitte otseselt karmimaks, aga nagu tegevusi rohkem jne.

Birgit Stogov: Mitte kumbagi. See mis oli, oli väga okei.


Rohkem rebaste ristimise pilte näeb siit!

Samuti ka lühivideo: 

x

Õpilaste iseseisvuse testimine

12. ja 13. oktoobril võisid riigikaitse(valikaine) valinud õpilased osaleda ellujäämiskursusel, mis õpetas, kuidas tulla toime looduses.

 Enne ettemääratud asukoha jõudmiseni, pidid õpilased kõndima 3km rabas.  
Söödi sprotte saiaga ja hakati koguma kuuseoksi, et endale "niiöelda" madrats teha. 

[Foto: RasmusI]

           Toodi oksi, et õhtul tuli püsiks,
             samuti ei puudunud ka söögitegemine.
                            Osad koorisid juurvilju ja teised tegid küttepuid.

[Foto: RasmusI]

Lepiti ka ajad kokku, kes ja millal on tulevalves. Tegevusi väheks ei jäänud.

Hommikul tuldi tagasi. Ellujäämiskursusel osalenud Kristin, ütles, et kõik olid nendest tegevustest väga väsinud, nii et magati autos tagasiteel. 

 Aga muidu oli enamuste arust looduses vahva olla!

Rohkem saab näha siit!