Sisenedes reedel, neljanda tunni ajal aulasse, on saal peaaegu täiesti pime, rulood on alla keeratud ning põlevad vaid mõned üksikud tuled, mis olemise hubaseks teevad. Toimub monoetendus „On vaid hetk“ 1. – 4. klassi õpilastele, mida viib läbi näitleja Ivar Lett.
Kuni mudilased end sisse saavad ning maha rahunevad, laulab
Ivar ning mängib samal ajal ühe käega ka klaverit. Ta jutustab loo 34 aasta
tagusest ajast, kui tema veel lasteaialaps oli ning sellest, kui olulist rolli
aeg meie eludes mängib ning kui tähtis on elada praeguses hetkes, mitte homses
ega ka eilses päevas.
[Foto: ImrePeeterP] |
Näitlejal õnnestus väga edukalt kõik lapsed endaga kaasa haarata ning liikuma ja rääkima panna. Õpilased laulsid Ivariga kaasa ning kui näitleja etenduse lõpus küsis, mis on olulisem kui raha, sai ta vastuseks, et olulisemad on näiteks perekond, sõbrad, hing ning muidugi aeg, milles oligi kogu etenduse eesmärk.
Ivar kommenteeris ka ise, kuidas valmis lavakujundus ning miks ta just monoetendusi teeb.
Kuidas te leidsite
oma tee teatrisse ning miks otsustasite just lastele keskenduda?
Ma arvan, et vastus on ühtpidi lihtne, teistpidi väga
keeruline. Lapsed on kõige ausam ja ka kõige otsekohesem publik. Kui sa siin
alguses kohal olid vaimselt, siis sa kuulsid kuidas ma ütlesin lastele ka
publikus, et nüüd ma teie pealt vaatan, milline ma täna olen ja teie vaatate
minu pealt milline mina välja näen. Aga nemad ei saanud natuke sellest aru,
sellepärast, et nemad arvavad, et inimene on võimeline ennast ise ka nägema,
kuigi mina arvan jällegi vastupidi. Et ikka kellegi pealt näed milline sa oled.
Täna oli teil
positiivne ja aktiivne publik. On vahel ka nii juhtunud, et lapsed ei taha kohe
kuidagi kaasa tulla?
See on kinni minus, mitte publikus. See on see, et inimesed
ja näitlejad ja lauljad ja tantsijad, kes ütlevad, et täna oli halb publik, on
ise saamatud. On olemas ainult inimene kes võtab vastutuse ruumis ja suudab
sellega toime tulla või mitte. Eriti minul, sest minu partneriks ongi publik.
Ma ei saa niimoodi teha etendust, et tulen lihtsalt lavale ja oma partneriga
teen midagi ja siis mõtlen kas saavad aru või ei saa.
Ja see ongi põhjus
miks te töötate üksi?
Ma arvan, et põhjuseid on mitmeid. Ilmselt see ka, aga
ikkagi ma arvan, et see hakkab pihta sealt, et on inimesed kes tahavad sinuga
koos kokku kasvada ja ühiselt otsida midagi ja on neid kes mingil hetkel
otsustavad, et see ei ole nende tee. Siiamaani ei ole minu kõrvale kedagi
tulnud.
Rekvisiidid on siis
ka läbi teie käe sündinud?
Ei, see näputöö ja au jääb minu abikaasale.
Kas näidendis oli ka
reaalseid meenutusi teie lapsepõlvest?
Kindlasti, ma ei saa kunagi tõeliselt ega ausalt oma lugu
teha kui ma ei rända oma lapsepõlve ja ei võta sealt pidet. On mingeid hetki
mis on täpselt lapsepõlvest maha kirjutatud, aga ma püüan selle hetkega tänast
hetke. Sellest on võibolla keeruline aru saada, aga mulle meeldib, et lapsed
mõistsid ja see tagasiside mõne lapse näol oli sügav ja suur. See on mulle
kõige suurem kingitus.
Aga miks see siis üks
viimastest etendustest on?
Sellepärast, et nüüd ma hakkan tegema ühte lugu, mida ma kunagi tegin. Ma sünnitan ta uuesti. See räägib hirmudest. Selle looga on lihtsalt ring peal Eestimaal. Kahjuks või õnneks, ma ei oska seda öelda, on niimoodi, et kui sa oled ühe looga nende juures juba käinud kunagi, siis nad arvavad, et seda lugu enam tegema ei pea. Kuigi küsides nende käest, et mäletate mis selle loo mõte oli või, et mäletate mingeid hetki, siis midagi nad häguselt mäletavad. Aga see on nende jaoks juba unustatud teema ja seda tuleks jälle – nagu koolitööski – korrata ning meelde tuletada, et ei unustataks. Kuigi siin on ka oma oht – mitte abituks õpetada. Inimene peab ikka ise nälga tundma millegi vastu. Koolis on see oht, et lapsed aetakse saali, ilma et nad seda võib-olla tahaksid. Ühes mõttes on see hea, sest nad võib-olla ei oska tullagi selle juurde, neil puudub arusaam sellest. Aga teiseks on see, et palju kihvtim on olla selle publiku ees, kellel on nälg selle järgi, mida sa vahendama hakkad. Siin tuleb tekitada nälg.
Sellepärast, et nüüd ma hakkan tegema ühte lugu, mida ma kunagi tegin. Ma sünnitan ta uuesti. See räägib hirmudest. Selle looga on lihtsalt ring peal Eestimaal. Kahjuks või õnneks, ma ei oska seda öelda, on niimoodi, et kui sa oled ühe looga nende juures juba käinud kunagi, siis nad arvavad, et seda lugu enam tegema ei pea. Kuigi küsides nende käest, et mäletate mis selle loo mõte oli või, et mäletate mingeid hetki, siis midagi nad häguselt mäletavad. Aga see on nende jaoks juba unustatud teema ja seda tuleks jälle – nagu koolitööski – korrata ning meelde tuletada, et ei unustataks. Kuigi siin on ka oma oht – mitte abituks õpetada. Inimene peab ikka ise nälga tundma millegi vastu. Koolis on see oht, et lapsed aetakse saali, ilma et nad seda võib-olla tahaksid. Ühes mõttes on see hea, sest nad võib-olla ei oska tullagi selle juurde, neil puudub arusaam sellest. Aga teiseks on see, et palju kihvtim on olla selle publiku ees, kellel on nälg selle järgi, mida sa vahendama hakkad. Siin tuleb tekitada nälg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar